Kõige tõhusam meetod kontrollimaks korrosiooni teket on katoodkaitse. Üle maailma kasutatakse seda meetodit juba 1930 aastatest, kuid algselt kasutasid seda meetodit juba XIX sajandil Briti mereväelased, et kaitsta vee ja maaaluseid rajatisi.
Kui tegemist on katoodkaitsega väikelaevadel siis on kasutusel kaitseanoodid. Katoodkaitse jaguneb omakorda veel kaheks, passiivne katoodkaitse (kaitseanoodidega) ja aktiivne katoodkaitse (polarisatsiooniga). Mõlemad meetodid pakuvad head kaitset erinevatele metallidele korrosiooni vastu.
Anood (kreeka k. anodos tee ülespoole) on elektriseadme elektrood, millele liiguvad katoodilt väljuvad negatiivse elektrilaengu kandjad ‒ elektronid või anioonid. Elektroodipotentsiaalide seisukohast on anioonide liikumisega samaväärne katioonde liikumine anoodilt katoodile. Galvaanielemendi tööpõhimõte: erinevatel metallidel on erinevad standardpotentsiaalid (võrdluselektroodi suhtes) ning kui metallid asetada elektrolüüdilahusesse, hakkab toimuma iseeneslik laenguülekande protsess.
Kõrgema standardpotentsiaali väärtusega elektrood on positiivne elektrood (korrosioonile vastupidavam). KATOOD.
Madalama standardpotentsiaali väärtusega elektrood on negatiivseks pooleks (lahustub, korrodeerub). ANOOD.
Erinevatel metallidel on erinevad standardpotentsiaalid (võrdluselektroodi suhtes) ning kui metallid asetada elektrolüüdilahusesse (merevette), hakkab toimuma iseeneslik laenguülekande protsess. Katood on positiivselt laetud elektrood. Anoodilt katoodile liikuvad elektronid seotakse katoodile liikunud lahuses olevate katioonide poolt, mis sadenevad katoodil. Anood on negatiivselt laetud elektrood. Anoodilt vabanevad elektronid (mis liiguvad mööda tekkinud vooluringi katoodile) ja katioonid (mis liiguvad lahusesse). Toimub anoodi lahustumine.
Protektorkaitsmed, mis on rohkem tuntud kui "tsingid," paigaldatakse konkreetsesse kohta laeva kere veealuses osas, mis ühendades laeva kerega moodustavad tervikliku katoodkaitse süsteemi. Nende eesmärk on kaitsta mistahes metallist osa korrosiooni eest.
Lühidalt on „tsinkide“ tööpõhimõte väga lihtne: anood on valmistatud sulamist, mille elektrokeemiline potentsiaal on väiksem kui enamikel metallidel, mida kasutatakse laeva või mootorite ehitusel, see võimaldab elektrokeemilise protsessi teket (millest oli ülevalpool juba juttu). Vool hakkab liikuma anoodilt katoodile (laeva kerele või mootorile) võrdsustades potentsiaalide vahe, mille tulemuseks on kahjustused anoodil ja katoodil ehk laeva kere ja/või mootor saab soolase veega kokkupuutumisel väiksemaid kahjustusi. Sõltuvalt metalli liigist ja kogusest (kaalust) tuleb anoodid paigaldada kõige efektiivsematele positsioonidele ja kaaluliselt suhtelises koguses. Et saavutada head kaitset on oluline luua potentsiaalide vahe mis indutseerib voolu anoodi ja katoodi vahel.
Parimad anood kaitsmed valmistatakse aktiveeritud sulamist, milledele on katalüsaatorid eraldi lisatud, see tagab, et anoodi annab 100% ulatuses kaitset Teie paadile.
Kõik metallid tekitavad soolase veega kokkupuutes elektrolüüsi ning eraldavad reeglina negatiivset voolu. Mida aktiivsem metall on seda väiksemat negatiivset voolu genereeritakse.
Näiteks:
Magneesium -1,6V
Alumiinium -1,1V
Tsink -1,05V
Raud -0.70
Tina (Plii) -0.55
Vask, pronks -0.3
Roostevaba -0.20
Näiteks, kui tsink kaitseb pronksist sõukruvi, siis nende negatiivne energia on -0,75V ehk tsingi -1,05V miinus pronksi -0,3V saamegi tulemuseks -0,75V. Kui kasutada alumiiniumi oleks tulemus -0,8V ja magneesiumist anoodi puhul -1,3V.
Mida suurem erinevus materjalide voltides seda rohkem kaitset metallist detail saab. Kuid tuleb olla ka ettevaatlik, näiteks alumiiniumi puhul võib tekkida „ülekaitse“.
Üks anood suudab kaitsta umbes 2-3 m raadiuses enda ümber. Seega paigutatakse anoodid sammuga 4-6 m üksteisest. Asukohtade määramisel tuleks alustada ahtrist ja liikuda vööri suunas. Enamuse paatide puhul piisabki ainult ahtris olevatest anoodidest - roolil, sõukruvil, sõukruvi läheduses põhjal.
Liigselt kaitstud pinna puhul hakkavad värvile tekkima "villid" või hakkab värv hoopiski kooruma. See on elektrolüüsi käigus katoodil (kerel/mootoril) tekkiva vesiniku eraldumise tagajärg. Kere ise ei korrodeeru, kuid kuna värvkate saab vigastatud, siis anoodi lõppemisel hakkab ka kere väga kiiresti korrodeeruma. Ülekaitse tekib tihti siis, kui anoodide vahetusvälp arvutatakse liiga pikaks.
Kui sõukruvi, rool ja võllid on elektriliselt ühenduses kerega (mootoriga), kaitsevad neid kere (mootori) anoodid. Kui ühendust ei ole, siis on soovitav neile paigaldada oma anoodid (võllianood või sõukruvi mutri küljes olev anood).
Õnneks on anoodid suhteliselt odavad ja kergesti kättesaadavad ja vahetatavad. Sellised tegurid nagu soe veetemperatuur, saastunud vesi ja uitvoolud sadamates kiirendavad korrosiooni teket ja anoodid võivad hävineda suure kiirusega, seega on mõistlik neid jälgida ja vajadusel regulaarselt vahetada.
Et anoodi oleks efektiivne on oluline, et anood omaks head ja otsest kontakti metallosaga allpool veeliini. See on ka põhjus, miks osadel anoodidel on kaasas traat ja metallist klamber, mis tuleb kindlasti ühendada, et saavutada hea kontakt. Kui kinnitad tsink anoodi sõukruvile või võllile puhastage hoolikalt eelnevalt pinnad, et ühendus oleks ideaalne. Ärge kunagi värvige anoodi!
